Milline on Sinu reaktsioon, kui laps suure õhinaga hüüab: „Emme, tule ka batuudile hüppama!“?
Pole saladus, et paljude naiste süda täitub selle siira kutse peale õudusega ning nad leiavad hämmastavalt loomingulisi vabandusi, et end olukorrast välja keerutada.

Guardianis ilmunud artikli autor Gillian on loomulikul teel sünnitanud viis last. Ta mainib naljatlevalt, et tänu rebenditele on tal rohkem õmblusi kui Frankensteinil ning arvestades, et uriinipiamatusega puutub kokku iga kolmas naine, peaks see olema ka tema argipäev. Kuid lood on hoopis vastupidi. Ta küll pole iga päev rahul oma kõhu ümbermõõduga, kuid tema vaagnapõhi on trimmis ja usaldusväärne kui Dysoni tolmuimeja.

Gillian kirjeldab seepeale värvikalt oma kogemusi, kuidas talle Prantsusmaal pärast sünnitust määrati 20 sessiooni füsioteraapiat, et vaagnapõhjalihased taas oma endisesse toonusesse saada. Esmalt ta muidugi tundis väikest piinlikust, kuid pärast sõbrannadega vestlemist otsustas proovida. Esimesed häbelikud sessioonid andsid talle teadmise, et intiimlihaste seisukord pole just kiita. Kuid teraapia teises pooles hakkas ta ootamatu selgusega tajuma lihaseid ja nendele antavat stimulatsiooni.

Kokkuvõttes võib tõdeda, et kui „sarisünnitaja“ saab rõõmsalt batuudil hüpata, siis on ta järelikult teinud midagi õigesti. Kuigi artikkel ise on kirjutatud naljatlevas võtmes, on selle eesmärgiks teadvustada võimalusi oma vaagnapõhjalihaste eest hoolitsemisel. Statistika väidab, et 50% naistest ei otsi oma murele abi. Kas siis seetõttu, et tuntakse piinlikust või ei osata kusagile pöörduda. Oluline on teada, et kuitahes väike uriinileke ei ole normaalne ning olukorra leevendamiseks ja raviks on olemas võimalused.

Kodukasutajale mõeldud füsioteraapiaseade VIIBRIK, seesama millest artiklis jutt, on Eestis täiesti saadaval. Treenimise tulemusi märkad juba paari nädalaga, kuid esmane soovitav treeningkuur kestab 3 kuud.